fbpx
uneravi

Kehv uni või pikaajaline unepuudus suurendab mitme ja seejuures üsna tõsise terviseprobleemi tekkimise riski. Foto: Wavebreakmedia

Uuringud näitavad, et kehv ja/või vähene uni võib mõjutada immuunsüsteemi ning kaasa tuua sagedasema haigestumise näiteks viirushaigustesse. Kuid nohu-köha pole sugugi kõik – pikaajaline unepuudus suurendab ka mitme teise ja seejuures üsna tõsise terviseprobleemi tekkimise riski. 

Millistele haigustele võib kehv uni hoogu juurde anda?

Une ajal vabastab immuunsüsteem valke, täpsemalt tsütokiine. Teatud tsütokiinide tase peab suurenema selleks, et organism tuleks toime tekkinud infektsiooni, põletiku või stressiga. Unepuudus võib seega vähendada kaitsvate tsütokiinide tootmist. Lisaks väheneb kehva unega perioodidel organismis ka infektsioonidega võitlevate antikehade kogus. Kõik see kokku tähendab ainult üht – nakkushaigustega võitlemiseks vajab keha head ja piisavat und. 

Qvalitas Arstikeskuse meditsiinijuht dr Andreas Abel toob välja, et kehv uni on seotud ka sootuks tõsisemate haiguste, näiteks rasvumise, diabeedi ning südame-veresoonkonna haiguste tekkimise riski suurenemisega. Seega, kui uneprobleemid on vaevanud juba pikemat aega, tuleb tervist kontrollida. Probleemi põhjuseid võib olla erinevaid, nende hulgas üks sagedasemaid on uneapnoe. 

Uneapnoe (loe täpsemalt veebilehelt www.unehaired.ee) on olnud ajast aega aladiagnoositud (vaata Lancetis avaldatud uuringut siit), kuid tegelikult on see sündroom, millele peaks senisest enam tähelepanu pöörama.  

“Kui lasta unehäiretel kesta ja jätta uneapnoe ravimata, võib sattuda n-ö surnud ringi, millel on üsna tõsised tagajärjed. See mõjutab südame tervist, vererõhku, suhkru ainevahetust, söömist, kehakaalu,” loetleb dr Abel pika ja tõsise nimekirja riske. 

Ta toob näite, et kui on soov langetada kaalu, kuid n-ö taustal on diagnoosimata või välja ravimata uneapnoe, ei pruugi kaalu kaotamine õnnestuda. Uneapnoest vabanemist aga takistab omakorda ülekaal. Sarnane surnud ring võib tekkida ka diabeedi puhul. “Kui suhkruhaigel on (diagnoosimata) uneapnoe, ei pruugi veresuhkru ohjamine õnnestuda – ravitulemus oleks hoopis parem siis, kui uneapnoe oleks hallatud.”

Ta lisab, et peale eeltoodu mõjutab uneapnoe üleüldist energiataset – selle all kannatajad ei jõua olla füüsiliselt aktiivsed ja liikuda, nad on krooniliselt väsinud, sest uneapnoe ei lase välja puhata. See omakorda mõjutab söögiisu ja ainevahetust. Ainevahetus on aeglasem, kaloreid aga ei kulu, kui ennast ei liigutata. Vähene kehaline aktiivsus võib olla oluline faktor ka meeleolulanguse ja depressiooni tekkimisel. 

Dr Abel avaldab, et tal on arstitöös tulnud ette päris markantseid näiteid, kus uneapnoe diagnoosimine ja selle ravi on toonud suurepäraseid tulemusi. Kord sai ta koos ravimeeskonnaga ühel tugevalt ülekaalulisel, äärmiselt sügavas depressioonis noorel naisel diagnoositud uneapnoe, mille tulemusena oli võimalik määrata ravi. Juba nädal hiljem järgmisel vastuvõtul kohtuti justkui täiesti teise inimesega.

“Patsiendi enesetunne ja meeleolu olid varasemast hoopis paremad ja ta rõõmustas, et lõpuks ometi jaksab ta midagi teha ja ennast liigutada,” kirjeldab arst. Ta lisab, et pärast uneapnoe kontrolli alla saamist oli patsiendil võimalik hakata tegelema ka oma kehakaalu probleemiga. Loomulikult läks tal ka siis vaja spetsialistide toetust, kuid tänu kroonilise unevõla ja väsimuse seljatamisele oli ta varasemaga võrreldes palju rohkem motiveeritud ja tegutsemishimuline ning muidugi õnnestus tal ka oma eesmärk saavutada.

Missugused on riskifaktorid ja millal tuleb otsida abi?

Dr Abel ütleb, et arsti juures tasuks ennast lasta üle vaadata neil, kes justkui magavad piisavalt, aga tunnevad end hommikul ärgates siiski sageli väsinuna ja päevalgi kipub tukk peale ja pea valutama. Hommikune väsimus, viitab dr Abel, võib olla märk sellest, et organism ei saa piisavalt hapnikku ja see on üks uneapnoele iseloomulikke jooni. 

Sooviga teha terviseuuring võiksid arstikeskusega ühendust võtta kindlasti need, kel peale väsimuse on “pagasis” ka kõige olulisem uneapnoe riskitegur ehk ülekaal ja rasvumine või mõni kaasuv haigus, näiteks 2. tüüpi diabeet (suhkruhaiguse kohta saad lähemalt lugeda veebilehelt veresuhkur.ee) või südameprobleemid. Ohumärk on ka valjuhäälne norskamine või see, kui partner märkab, et kaasal esineb une ajal hingamisseisakuid. 

“Valdaval osal 2. tüübi diabeetikutest on mingi astmega uneapnoe, aga suuremal osal ei ole see paraku diagnoositud,” ütleb Abel. Ta täpsustab, et norskamine on kindlasti faktor, millele tuleb tähelepanu pöörata, kuid see üksi uneapnoele tingimata ei viita. Küll aga võib sündroomi kahtlustada juhul, kui esineb mõni eeltoodud sümptomite-haiguste kombinatsioon. 

Üks uneapnoe riskitegur on ka lisanduv vanus, kuid see ei tähenda, et uneapnoed ei esineks noortel patsientidel. 

“Minu vastuvõtule on uneapnoe murega sattunud ka üpris noori patsiente ja mõned lapsedki,” nendib dr Abel ja märgib, et laste puhul on põhjuseks reeglina kurgu ja neelu piirkonna anatoomilised iseärasused, näiteks suured kurgumandlid või suur ninaneelumandel.

Kuidas taltsutada uneapnoed?

Uneapnoe sündroomi kõige tõhusamaks raviks peetakse praegu CPAP aparaadi ja maski koso aksutamist ehk püsiva positiivrõhu ravi, mille abil juhitakse patsiendi hingamisteedesse hingamisteid avatuna hoidev õhk (loe täpsemalt veebilehelt unehaired.ee). Alati ei ole maskiravi siiski vajalik.

Näiteks väga kerged uneapnoe vormid dr Abeli sõnul maskiravi ei nõua ning siis võib lahendus peituda norskamis- ehk unekapedes. Kui konservatiivne ravi CPAP-aparaadiga ei aita, siis võib olla vajalik anatoomiliste eripärade (näiteks pehme suulae allavaje või ninatraumast põhjustatud uneapnoe) kirurgiline korrigeerimine. 

Kuna sündroom on mitmetahuline, määratakse ravi sageli mitme spetsialisti koostöös – näiteks võib olla vajalik kopsu-, kõrva-nina-kurguarsti ja/või kardioloogi konsultatsioon, kes oskavad hinnata, kas ja kuidas on probleem lahendatav. 

Uneapnoe ravi