Veresuhkru mõõtmine – kas ainult diabeediga inimestele või ka neile, kes suhkruhaigust ei põe?

On üsna tavapärane, et igati terved inimesed jälgivad nutivahendi abiga päevas tehtud sammude arvu, une kvaliteeti, kaalu, vererõhku või pulsisagedust. 

Moodne tehnoloogia annab võimaluse sõrmeotsa torkimata üsna lihtsal moel mõõta ning nutikast äpist jälgida ka veresuhkru taset. Kuidas seda teha saab ja kas oma veresuhkrut võiksid pidevalt jälgida ka need, kes diabeeti ei põe?

Tehnoloogia aitab tõhusalt hallata veresuhkru taset

Aastakümneid oli diabeetikute jaoks ainus võimalus veresuhkru kontrollimiseks näpuotsast vere võtmine. Ebameeldiv ning tüütu – kas pole? Juba mõned head aastad tagasi on tänu tehnoloogia arengule uued tuuled puhumas ka selles vallas ning pidev glükoosimonitooringu süsteem ehk CGM (ingl k continuous glucose monitoring) teinud suhkruhaigete elu pisut lihtsamaks. 

CGM (nagu näiteks Medtrum S9) tähendab väikest, enamasti õlavarrele või kõhule kleebitud andurit, mis mõõdab teatud regulaarsusega ja hõlpsalt veresuhkru taset. Tulemus kuvatakse kasutaja nutiseadmesse. Uuringud kinnitavad, et CGM-i kasutajatel on veresuhkru tase enamasti  tõhusamalt kontrollitud ning diabeet hallatud paremini, kui glükomeetri kasutajatel.

Kas veresuhkrut võiksid regulaarselt jälgida ka terved, diabeedita inimesed?  Ning kas CGM-ist võiks olla kasu tervele inimesele?

Mida ütlevad uuringud?

Tuleb tunnistada, et uuringuid sellest, kas diabeedita inimestel on CGM-i abiga veresuhkru jälgimisest kasu, on olemas suhteliselt vähe. 

Ühes 2020. aastal avaldatud uuringus vaadeldi diabeedita, istuva elustiiliga ja ülekaalulisi või rasvunud inimesi. Uuringu eesmärk oli välja selgitada, kas CGMi kasutamine ja veresuhkru taseme jälgimne aitab suurendada kehalist aktiivsust. Uuritavad kasutasid 10 päeva jooksul CGM-i, neile selgitati tulemusi ja nõustati tervisespordi osas. Selgus, et pärast nõustamist olid uuritavad motiveeritud rohkem treenima.

2020. aastal on tehtud ka põhjalikum retrospektiivne uuring, milles osales 153 tervet, suhkruhaiguseta inimest, kellel paluti jälgida veresuhkru taset mõnda aega pideva glükoosimonitooringu süsteemi abil. Selgus, et umbes 96% mõõtmistest oli uuritavate veresuhkru tase normi piires või selle lähedal ning olulist tervisekasu pidev jälgimine ei toonud.

Seega seni, kuni ei ole tehtud rohkem, pikaajalisemaid ja täpsemaid uuringuid, mis tõestaksid CGM-i kasutamise väärtust diabeedita inimeste jaoks, ei saa kindlalt öelda, kas nende süsteemide kasutamiseks kulutatud raha ja aeg toob tervisekasu või mitte ning pidev glükoosimonitooring (CGM) ei ole praeguse seisukoha järgi soovitatav laiemalt tervisehuvilistele. Küll aga viitavad uuringud potentsiaalile riskirühmade ennetustöös. CGM-andmed võivad aidata varakult tuvastada suurenenud diabeediriski ning soodustada elustiilimuutusi (Rodriguez-Segade et al., 2022). Näiteks ühes kliinilises uuringus saavutasid prediabeediga osalejad, kes said personaalse nõustamise koos reaalajas CGM-tagasisidega, märgatavalt parema kaalu- ja keharasva vähenemise kui kontrollgrupp (Basiri et al., 2024).

Kas ja millal peaks terve inimene veresuhkru taset mõõtma?

Pidev veresuhkru taseme jälgimine ei ole tervetele inimestele näidustatud. Aeg-ajalt on see aga siiski vajalik, sest diabeeti nimetatakse hiiliva algusega haiguseks. Veresuhkru taset teades saab haigust ennetada ja vajadusel, näiteks prediabeedi tekkides kiirelt sekkuda. 

Tervetel inimestel soovitatakse veresuhkrut perearsti juures mõõta üldjuhul iga kolme aasta järel. 

Eelkõige peaksid seda regulaarselt tegema ülekaalulised (kehamassiindeks üle 25) ning need, kellel on mõni teine suhkruhaiguse riskifaktor (nt kõrge vererõhk või kolesteroolitase või geneetiline eelsoodumus). Pärast 45. eluaastat või siis, kui diagnoositud on prediabeet või esinenud rasedusdiabeet, soovitatakse veresuhkrut kontrollida kord aastas. 

Tasub teada, et kui n-ö tühjakõhu veresuhkru tase on üle 6,0 mmol/l, tuleb hakata uurima, milles on põhjus. Ühekordne kõrge veresuhkru näit ei tähenda siiski tingimata diabeeti. Eriti kui see on saadud vahetult pärast söömist. Normist kõrgemat veresuhkru taset võib lisaks einele põhjustada ka näiteks põletik organismis või ka stress.

Kui aga veresuhkrut on mõõdetud hommikul tühja kõhuga ja see on paar korda järjest kõrgenenud, on soovitatav igaks juhuks arstiga nõu pidada.

Diabeediga inimestele vaieldamatult vajalik

Diabeediga inimestele on regulaarne veresuhkru jälgimine vaieldamatult vajalik ja nagu öeldud, kinnitavad uuringud CGM-i kasu tervisele. Diabeedi puhul on ravi peamine eesmärk hoida veresuhkru tase normaalse vahemiku lähedal. See aitab vältida tagasilööke ja tüsistusi, pikendada eluiga ja parandada elukvaliteeti.

Lisaks sellele, et CGM-i abiga saab veresuhkru taset mõõta lihtsalt, ilma sõrmeotsast proovi võtmata, võimaldab CGM ka varasemat sekkumist probleemide korral. Targad seadmed nimelt oskavad anda märku, kui veresuhkur muutub ohtlikult madalaks või kõrgeks. Lapse seadme puhul on häire võimalik edastada näiteks lapsevanemale. Lisaks saab soovi korral mõõtmise tulemusi jagada veebis näiteks raviarstiga.

Tähtis teada: hoia glükomeeter alati käepärast

 

CGM on küll väga hea asi ning aitab suhkruhaigust kenasti hallata. Toonitada tasub aga, et CGMi kasutajast diabeediga inimestel peab kindlasti olema nii kodus kui ka väljaspool kodu alati käepärast ka glükomeeter.

Esiteks – kui CGM-iga peaks midagi juhtuma või tekkima tehniline rike, ei tohi veresuhkur mõõtmata jääda ning vajadusel saab siis kasutada glükomeetrit. 

Teiseks näitavad mitmed teaduslikud allikad ja ka kasutajakogemused, et tavalist glükomeetrit on vaja CGM-seadme täpsuse kontrollimiseks, eriti hüpoglükeemia või hüperglükeemia kahtluse korral. Vere ja koevedeliku näidud nimelt on veidi erinevad (koevedelikust ja verest mõõdetuna võib erinevus olla 10–15% või 1-2 mmol/l) ja koevedeliku näit kuvab tulemusi hiljem – siis kui enesetunne tegelikult juba halb on.

Seega jälgida tasub enesetunnet ja vajadusel võtta veresuhkru kontrollimiseks appi glükomeeter ning usaldada viimase näitu. Kuid selgi puhul on CGM n-ö mängumuutja, sest kokkuvõttes vähendab selle kasutamine pidevat invasiivset sekkumist.