Teksti autor: Kadri Penjam. Foto: erakogu

Kohtume Kaiga tema elust ning tegemistest rääkimiseks Viru Keskuse Rahva Raamatu kohvikus. Teda nähes jääb esmalt silma naise haprus ja elurõõm – seda, et Kai jagab elu stoomi ehk mupsikuga, nagu ta ise hellitavalt nimetab, ei märkagi.

„Minu jaoks tähendab stoom eelkõige seda, et sain pöörduda tagasi ellu, millest vahepeal terviseprobleemide tõttu taandunud olin,“ sõnab Kai Tara selgituseks, kui küsin, mida tä-hendas tema jaoks kuus aastat tagasi vastu võetud otsus.

Kai põdes alates 2002. aastast haavandilist koliiti, mis kulges ägenemiste ja taandumistega, kuid lõpuks oli naelutanud ta nelja seina vahele. Kai ei saanud kohtuda oma sõpradega, käia kinos ega teatris, nautida elu tema ilus ja võlus. Ravid ei andnud tulemusi ja nii oli ainsaks pääseteeks operatsioon, mille tulemusena eemaldati kogu jämesool. Oma edasist elu tuleb nüüd Kail jagada stoomi ehk mupsikuga. Kai ütleb, et vaatamata kõigele oli temal aega mõelda elumuutva otsuse üle kaheksa aastat, aga väga paljud inimesed, eriti onkoloogiliste probleemide korral, ei saa aega mõtlemiseks ja otsus tuleb väga kiiresti teha ning seetõttu võib harjumine stoomiga võtta väga palju aega.

Vahetult enne operatsiooni uu-ris Kai, mis teda siis ikkagi ees ootab.

„Tahtsin näha inimest, kellel on stoom, et teada, milline saab minu uus elu olema,“

ütleb ta nüüd, lisades, et eelkõige tekkisid tal küsimused, mis puudutavad igapäevast elu. Näiteks see, kas ta saab kanda edasi neid riideid, mida kandis enne. Kas teised märkavad stoomi ning kuidas sellesse suhtuvad? Kas ka edaspidi on võimalik käia saunas? Ehk siis kõik see, mis ei ole otseselt enam tervisega seotud, kuid on elu normaalne osa. Võin öelda, et avalikus kohas viibides ei saa ümbritsevad arugi, et Kai elab stoomiga. Võõrale silmale jääb sellega kaasnev täiesti märkamatuks. Visuaalselt ei adu kuidagi, et Kai liibuva pulloveri ning teksapükste all võib peita ennast stoomikott.

Ole oma kehaga sõber!

Täna ütleb Kai, et elu mupsikuga vajab küll harjumist, kuid ei takista tegemast seda, mida armastab. Kõike, mida Kai tegi enne haigestumist, teeb ta ka täna. Ta kannab samu riideid, palaval suvepäeval ka nabapluusi, kui tahtmine tekib. Ta käib soovi korral saunas, kuid eelistab seda teha tuttavas keskkonnas. Jah, Kail on õnn töötada raamatupidamisteenust pakkudes osaliselt kodus, tal on võimalik planeerida oma töid, tegemisi ja klientidega kohtumisi. Lähedased ja sõbrad, kes peavad teadma, teavad tema eripärast. Loomulikult tekkis ka Kail küsimus, kas ta peaks stoomist rääkima kõikidele inimestele. Ent vastus tuli tema enda seest, kuna haigus oli olnud pikaajaline ja et kõik teda ümbritsevad inimesed teadsid, et ainus lahendus on operatsioon ja stoom, siis ei tekkinud Kail ka hetkekski mõtet seda kuidagigi varjata. Ja täna võib Kai ka kindlalt öelda, et rääkides avameelselt oma stoomist ja jagades oma lugu, pole ta hetkekski tajunud, et keegi teda kuidagi viltu või kõõrdi vaataks.

Tänaseks on ta sealmaal, kus võib öelda – olen see, kes olen ning elan elu täiel rinnal!

Kail on ileostoom. Mis tähendab seda, et peensoolest eralduv mass on tavalisest vedelam, seda eraldub ööpäev ringi ning kontrollida seda pole võimalik. Tänaseks on leidnud ta stoomihooldustooted, millega tunneb end võimalikult mugavalt ja turvaliselt, kuid eks katsetanud on ka tema. Nagu Kai ütleb, tekib ka nüüd vahel tahtmine tutvuda mõne uue tootega, kuid siiani on ta alati läbiproovitu juurde tagasi pöördunud. Periooditi laseb Kai kodus nahal puhata – siin-kohal tunneb ta kergendust, et on pääsenud seni tõsisematest nahaärritustest. Ileostoomist väljuv mass on väga happeline ja nahale sattudes tekitab ärrituse. Kogemus on andnud ka teadmise, et stoomi eest hoolitsedes ei tohi muutuda laisaks – kauaks peale jäänud plaat või kott võib lahti tulla, nahk ärrituda. Samuti tuleb olla kottide vahetamisel hoolikas, et need oleks korralikult paigaldatud ja kinnitatud. Toitumise puhul jälgib Kai, et tema toit oleks mitmekesine, kuid regulaarne režiim laseb kontrollida hõlpsamini seedimist ning nagu Kai ise ütleb – suurim vaevus on hoopistükkis tühi kõht, mis tekitab gaase.

Oma teekonna alguses tundis Kai kõige enam puudust informatsioonist. Raske oli leida kontakti inimesega, kellel on juba stoom. Ent just siis leidis Kai kontakti tehisuurisega isikute ühinguga ehk ESTILCOga. Tänaseks on Kai üks ühingu aktivistidest. Just ühiskonna harimist peab naine olulisimaks, miks on nõus oma lugu jagama. Mida Kai veel rõhutab – stoom ei ole vaid vanemaealiste probleem!

„Stoomiga elavaid inimesi on igas vanuses – lastest vanuriteni. Kui liitusin ühingu tegemistega, olid seal tõesti valdavalt vanemad inimesed, tänasel päeval on sekka tulnud ka nooremaid. Kohtume korra kuus, meil on oma koolitused ja korraldame ekskursioone. Samuti tahame sisse viia ka iga-aastase stoomipäeva tähistamise. Kutsun neid, kes alles teekonna alguses, aga ka teelolijaid – soovi korral ühendust võtma ühinguga – koos on lihtsam ja ka toredam!“

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas “Muretu elu” Linus Medicali kliendilehes nr 1.