Diabeedi tõttu nägemise kaotanud Silver paneb südamele, et enne ükskõik millise koera paitamist, tuleks küsida omanikult selleks luba, samuti ei tohiks võõrale koerale midagi süüa pakkuda. “Kunagi ei tea, millised allergiad võivad koeral olla,” viitab Silver ja toob võrdluse, et kui mõni ema tuleb lapsevankriga, siis ju ei öelda, et oi, kui armas laps, tohib ma annan talle midagi süüa. Foto: Lauriina Vastisson / Geenius Meedia
Silver Pulk on 43-aastane Pärnu mees, kes jäi 19 aastat tagasi diabeedi tüsistusena pimedaks. Ta käis mitmel silmaoperatsioonil, kuid kahjuks ei teinud need olukorda paremaks.
Igaühel meist tuleb elus ette lillelisi ja vähem lillelisemaid päevi. “No mõnel päeval on lihtsalt tumedamad lilled,” nendib Pulk. Tema ellusuhtumise võiks kokku võtta motivatsioonitreener Jeff Kelleri sõnadega “Attitude is everything” ehk “Kõik algab suhtumisest”.
Pulk räägib, kuidas pimedana elu nautida ja nukrutsemisest hoiduda ning kuidas võiksid pimedaga kohtudes käituda nägijad.
Diabeedi kohta saad lähemalt lugeda Linus Medicali veebilehelt https://www.cgm.ee/diabeedist.
Kui kaua oled suhkruhaige olnud?
Diabeetikuks jäin ma 8-aastaselt ja seda aega enam eriti ei mäleta. Arstid teadsid sel ajal diabeedist väga vähe. Tänapäeval suudetakse diabeeti paremini kontrolli all hoida. Diabeedi tõttu tekkinud nägemisekaotusega harjusin tasapisi.
Ma ei saa öelda, et mul silme eest päris must oleks. On selline tumehall vaateväli. Ma ei näe kontuure ega varje. Samuti pole vahet, kas on valge või pime – koguaeg on samasugune tumehall. Suvisel ajal on aga päikest tunda. Südatalvel paistab päike maaga paralleelselt ja siis seda soojust nii väga ei tunne.
Nägemise kaotuse kompenseerin enamasti kuulmisega ja kogu info tuleb kätte saada kõrvade kaudu. Praeguses olukorras on see päris jube – autod sõidavad, maa on märg ja ümbrusest on keeruline aru saada. Pärnu linnas on ülekäiguraja signaalid ka maru vaikseks keeratud. Pimedate Ühingu juures olev signaal on normaalse valjususega, kuid Jannseni tänava ja Tallinna maantee ristmiku ja Kaubamajaka oma on väga vaikse heliga.
Kuidas haldad diabeediga seonduvat ja mis on selle juures kõige raskem?
Glükoosisensor on mul koguaeg küljes. Iga kahe nädala tagant tuleb seda vahetada. See mõõdab minu veresuhkru taset iga kahe minuti tagant ja ka telefonist saan andmeid vaadata. Rääkiva glükomeetriga võtan 3–4 korda päevas näpuotsast verd, kuid tean ka inimesi, kes teevad seda 6-7 korda päevas.
Haiguse kontrolli all hoidmiseks süstin insuliini. See on tänapäeval väga lihtsaks tehtud. Insuliinipumpa mul pole, kuna see on väga kallis. Kõige raskem on pidev veresuhkru jälgimine. Kõrge veresuhkruga elab veel natuke aega, aga madalaga mitte eriti.
Mul juhtus ükskord rattamatkal selline lugu, et insuliinisüstal läks pooleks, rohi jooksis välja, veresuhkur oli kõrge, aga kuidagi vedasin haiglani välja. Kui veresuhkur on madal, siis tuleb ruttu tegutseda. Kõige parem on süüa mett, aga seda on keeruline kaasas kanda. Olen enda jaoks avastanud maiustuse nimega “Merekivid”. Need on rosinad suhkrukattega ja kui neid kümmekond tükki ära söön, toimivad need veresuhkru tõstjana suurepäraselt.
Milliseid abivahendeid igapäevaelus kasutad?
Kui valge kepp on käes, siis on kindel, et keegi otsa ei jookse. Alguses hoidsin niisama kellegi küünarnukist kinni, kuid siis kiputi ikka otsa jooksma. Üldiselt ma ei pea vajalikuks end üle koormata erinevate abivahenditega. Mul on rääkiv glükomeeter, millega mõõdan veresuhkru taset, arvuti- ja telefoniekraani lugeja, värvimääraja, valge kepp ja juhtkoer.
Hea, et tänapäeval saab ajakirju ja ajalehti kuulata. Ekraanilugejad kirjeldavad natuke ka fotosid, kuid kahjuks joonistusi mitte. Suur probleem on see, et üha rohkem seadmeid on puutetundlikud ja ma ei saa mingit tagasisidet. Ma võin kätt ekraanil ju liigutada, aga kui masin midagi ei ütle, on väga keeruline.
Olen kuulnud, et vaegnägijad kasutavad ka äppi nimega Be My Eyes
Tean, aga mina ei ole seda kasutanud. Tean, missugused riided mul olemas on. Topin need kappi ja küll ma pärast ära tunnen, mis on mis. Kuid kasutan värvimäärajat, millega saab vaadata asjade värvi. Mind tegelikult ei huvita, kas värvid omavahel kokku sobivad – tähtis on mugavus ja värv ei loo veel mugavust.
Kuidas vajalike ostude tegemisega hakkama saad?
Kuni koroonaviiruse alguseni käisin koos abistajatega poes. Samuti tuli ette, et palusin infoleti teenindajal endale kellegi appi saata. Pärast koroonat hakkasin kasutama e-poode. Viimased kolm aastat olengi põhiliselt kullerteenust kasutanud ja päris poodi pole sattunud. Elan oma juhtkoera Joosuga kahekesi ja meil saab kõik kodus tehtud – riided puhtaks, toad koristatud ja söögid valmis. Kui kokkamise käigus midagi maha kukub, siis Joosu sööb selle hea meelega ära.
Kui kaua oled juhtkoera abi kasutanud?
Juhtkoera abi olen kasutanud ligi 16 aastat. Kui pimedaks jäin, kasutasin 3 esimest aastat kasutasin valget keppi ja olin koerata. Koeraga on aga palju mugavam. Joosu on mul juba teine koer. Ta saab varsti kuue ja poole aastaseks. Sain ta kahekuusena, kuid tööl on ta olnud neli ja pool aastat. Oleme nii-öelda koos kasvanud.
Tavapäraselt käib juhtkoera elu selliselt, et ta sünnib ühes kohas ja siis läheb teise perekonda, kus õpetatakse põhilised käsklused nagu istu, sitsi, laua pealt ei varasta ja voodisse ei lähe. Peale seda on koer pool aastat treeneriga ja alles siis jõuab oma peremehe kätte. Võib öelda, et tavapäraselt on juhtkoeral neli omanikku ja palju mõtteainet, kelle oma ta tegelikult on.
Joosu oli minu juures algusest peale, vahepeal oli treeneri käes, aga ka siis kohtusime. Minu juures ta voodisse ei roni, aga minu vanemate juures on tal see lubatud. Seal naudib ta seda täiega!
Milliseid käsklusi koer teab?
Koer peab hoidma mind tee ääres või kõnniteel ja kõndima võimalikult otse. Ta ülesanne on vaadata, et ma millegi otsa ei kõnniks ega kuhugi sisse ei kukuks. Kui teele jäävad mingid takistused, siis nendest ta läheb lihtsalt sinka-vonka mööda. Ta otsib mulle sebrasid, treppe, uksi ja pinke.
Kui trepp läheb üles, siis ta paneb ta esimesed käpad esimesele astmele ja ma saan aru, et trepp läheb üles. Kui trepp läheb alla, siis ta jääb astme ääre peal seisma ja saan kontrollida, kui kaugel ma sellest olen. Koeraga koos ma valget keppi ei kasuta. Olen proovinud Joosule õpetada, et piiksuvate ülekäiguradade juures otsib ta mulle posti, kus on nupp. Veel võiksin õpetada näiteks prügikastide otsimist.
Inimesed tahavad vist Joosut sageli paitada? Mida sellises olukorras teed?
Koera rakmetel ei ole paitamiskeeldu kirjas, aga on “guide dog”. Enne ükskõik millise koera paitamist, tuleks küsida luba. Joosu on labrador ja see tõug on selline, kes inimesele midagi ei tee, kuid kunagi ei või ju teada. Samuti ei tohiks koerale midagi süüa anda. Kunagi ei tea, millised allergiad võivad koeral olla. Paitamise soovi võiks võrrelda sellega, et ema tuleb lapsevankriga ja keegi ütleb “Oi, kui armas laps, tohib ma annan talle midagi süüa?” . See ju pole normaalne!
Kirjelda oma päeva?
Paar korda nädalas käime Pärnu Pimedate Ühingu uksi lahti hoidmas. Ma räägin mitmuses, sest teeme kõike koeraga koos. Hommikul sööme kõhu täis ja peale seda lähme Pimedate Ühingusse. Suvisel ja kuivemal ajal käime jalgsi edasi-tagasi. Talvel ja jahedamate ilmadega kasutame liikumiseks ühistransporti.
Pealelõunal lähme koju tagasi ja vaatame, mida seal teha. Tavaliselt kuulan raamatuid, loen ajalehti ja vaatan televiisorit. Vabadel päevadel käin esimese asjana koeraga väljas, siis sööme ja peale seda tegelen enda asjadega. Eks suurema osa ajast ma kuulangi raamatuid ja olen uudistega kursis. Minu muusikamaitse on seinast-seina ning Kukerpillidest Vivaldini. Loen erinevaid raamatuid, kuid üks lemmikutest on “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”, mille autor on Jaroslav Hašek – seda on alati väga tore kuulata!
Filme vaatan ka. Eesti filmidele on hakatud tegema kirjeldustõlget – see teeb filmielamuse palju paremaks. Kirjeldustõlge selgitab tekstivabadel hetkedel filmis toimuvat. Praegu on see kasutuses ETV-s ja ETV2-s. Kui digiboksis otsida üles vaegnägijate subtiitrid, siis need loetakse ka ette. Ingliskeelseid filme vaatan harva. Ma pole nii suur kinofänn, eelistan raamatuid.
Mida sulle vabal ajal veel meeldib teha?
Mulle meeldib looduses käia ja linnulaulu kuulata. Eesti loodus on nii nauditav. Käin ka tandem-jalgrattamatkadel, kus ees istub nägija ja mina olen tema taga. Sõbra kasuisa kaudu, kes on samuti nägemispuudega, sattusin Pärnu Pimedate Ühingusse. Ta tõi mu siia ja sain aimu pimedate tegemistest ja abivahendite maailmast. Mõistsin et ei pea jääma koju padja sisse nutma ja pimedana annab elada küll.
Iga kuu toimub meie ühingus mälumänguring, kus pommitatakse üksteist küsimustega. Mõned inimesed tegelevad muusika ja näitlemisega. Liikmed on pigem vanemad, paar inimest on minust nooremad. Hea meelega mängiksin ka lauamänge, kuid ma ei tea, kas huvilisi leiduks. See muidugi eeldaks ka mõne nägija kaasamist.
Kas on mõni tegevus, millest tunned puudust või mida on raske teha?
Mulle meeldis vahel autoga sõita, kuid enam seda kahjuks teha ei saa. Peale 50–60 kilomeetrit tüdinesin küll ära, aga vahel oli ikka mõnus. Ma arvan, et üksi ujuma minna oleks keeruline ja ma pole seda teinud. Vette veel võiks minna, aga pärast tagasi tulles ei pruugi riideid üles leida. Eks kõik pimedad proovivad võimalikult paljude asjadega ise hakkama saada, kuid päris kõigega ikkagi ei saa.
Kuidas inimesed reageerivad, kui mõistavad, et sa ei näe?
Väikesed lapsed küsivad vanematelt, et miks ma mingil moel käitun või et miks koeral rakmed on. Nad tavaliselt ütlevad, et võiksin prillid osta ja siis ma ju näeks. See on lihtne ja loogiline lahendus laste jaoks. Lapsed on pigem abivalmid ja viisakad, kuid täiskasvanute puhul esineb kohati mühaklikkust.
Näiteks ei öelda bussipeatuses mis number bussiga on tegemist ja minnakse vaikides bussi. Bussipeatuses numbrite ütlemine võiks tulla loomulikust intelligentsist, kui inimene saab aru, et ma ei näe. Õnneks on aina rohkem hakatud numbreid ütlema. Eks tõrvatilku meepotis on igal pool maailmas. Lihtsalt pool päeva on rikutud, kui sellise olukorraga kokku puutuda. Justkui oleks sõnad loetud või ma ei tea, milles asi.
Kui inimene sind näeb, siis kuidas ta sinu poole pöörduda võiks?
Võiks tulla ja tervitada. Hea oleks kui teaksin kindlalt, et minuga räägitakse – näiteks võiks käevart või õlga puudutada. Kui ta teab minu nime, siis võib öelda “Tere, Silver!”. On juhtunud, et tullakse vastu ja öeldakse “tere”, aga tegelikult on inimene hoopis telefoniga rääkinud.
Kas selles on ka midagi positiivset, et sa ei näe?
Jah, ma ei näe seda koledat arhitektuuri, mida praegu tehakse. Ma õnneks ei näe neid plekist ja klaasist maju. Kahe kuuga ei ehitata ju normaalseid maju. Tallinna Raekoda on pidanud vastu üle 600 aasta ning ma ei usu, et tänapäeva majad nii kaua säiliks.
Kas sulle meeldib endale eesmärke seada?
Ei, ma ei sea eesmärke. Võib juhtuda nii, et saavutad eesmärgi, aga avastad, et polnudki seda väärt. Pigem lasen elul end üllatada ja vaatan, mis saab ega tee suuri plaane. Niisama on ju palju mugavam olla!
Mida sa soovitad inimestele, kes on nägemise kaotanud?
Kindlasti ei tohiks omaette nukrutsema jääda. See ei aita ju kedagi, teeb vaid enda tuju halvaks ja teiste oma ka. Kõigil on mustemaid päevi, aga need mööduvad. Tuleks proovida hakkama saada, sest tegemist ei ole maailma lõpuga. Eks algus on muidugi raske.
Sellises olukorras näed, kes on sinu tõeline sõber. Tulekski vaadata, palju inimesi sinu ümber alles jääb – kas juhtunu peletab kedagi eemale või mitte. Kindlasti tuleks suhelda palju oma perekonnaga. Eks vaikselt hakkab elu kuju võtma. Hästi palju on vaja julget pealehakkamist! Tegelikult on elada ju tore!
